Teel Hamburgi!

Istun rogis ja sõidan Hamburgi oma pere juurde, kus hakkan hoolitsema 5-aastanse poisi eest, kelle nimeks on Lasse. Pühapäeval (6.mail) sai alguse mu teekond. Sõistin bussiga Tallinna, kus ööbisin 2 ööd venna juures. Vend viis mind teisipäeval (8.mail)autoga lennujaama. Sealt lendasin Bremerisse. Lennust siis niipalu, et ma olin mega väsinud, ning magada oli võimatu, sest lennuk oli rahvast täis. Jõudsin kell 11 (Eesti aja järgi kell 12) Bremerisse, kus tuli mulle lennujaama vastu sõbranna Jelena. Sõitsime siis koos Hannoveri, kus ööbisin ühe oma sõbranna Jasmini juures. Jelena õpib minu koolis ragioloogiatehnikuks ning on Erasmuse raames Hannoveris. Jõudes Hannoveri viis Jelena mind enda juurde, kus sõime ja siis sealt pidin liikuma tagasi rongijaama, kus ootas mind Jasmin. Rongijaamast liikusime trammiga Jasmini koju, kus ootas mind iraani söök. Jasmini ema tegi söögiks riisi, mis nägi välja nagu kook. Ausalt, oli selline ümmargune ja pealt kröbe. Riisi kõrvale oli ta ema teinud sellist juurvilja kastet. Maitse imehea, aga ma ei jõudnud seda kõike ära süüa. Õhtu poole seiklesime mööda Hannoveri linna. Külastasime veel ühte sõpra ning saime veel Jelena sõpradega tuttavaks. Jõudsime mu esimel päeval Saksamaal kell 1 öösle koju ja ma lihtsalt vajusin voodisse. Järgmisel päeval (kolmapäev, 9. mai) ärkasime kell 9 hommikul. Sõime hommikust ja siis liikusime linna. Ennem seda käisime ta õe juurest läbi, kes tuli ka kaasa. Jasmin ja ta õe käisid juukusri juures kulme kitkumas. Seal käidud liikusime kekslinna ja suur shopping võis alata. Otsin endale pluuse, kampsuni, 7 paari sokke, topi ja kaks paari jalanõusid ja koti. Seda kõike 30€ eest. Uskumatu, kui odavad siin riided ja muud asjad on. Niiet, mu kallid sõbrad ma jään teid siia ootama. Jasmin veel sorteeris oma kappi ning andis mulle ühed teksat, piduliku pluuse ning vesti. Mu kohver kohe kindlasti ei kaalu enam 20 kg, vaid 35 kg. Pidin siit endale veel pesemisasjad ostma. Nüüd ma siis rändan oma 35 kg raske kohvriga, spordikotiga, läpakaga ning väikese käekotiga. Õnneks on meessoost sakslased nii viisakad, et küsivad, kas saavad aidata. Saksamaal teenivad inimesed elatist tänavakustiga. Teevad enendusi või tansivad. Me kolm- mina, Jamsin ja tema õde kõnnime niisama ja ükshekt jääme seisma ning otsustasime ühte sellist etendust vaadata. Neid oli kaks ning üks oli parem kui teine. See teine tegi mulle silma ning viipekeeles ja häälitsusi tehes tahtis mu telefoninumbrid saada. Jasmini õele andis õhumusi. Shoppamas käinud, saime Jamini ema ja isaga linnas kokku ning läksime Dönerit sööma ja hiljem itaalia jäätist. Kuidas ma seda jäätist alles igatsesin. Mu magu on suht kokku kuivanud, sest varem suutsin suure jäätise ka pärast sööki ära süüa, aga enam mitte. Hea on olla taas Saksamaal ja rääkida seda keelt. Tunnen ennast hästi ja laupäeval sõidan oma perega maale nädalaks puhkama. Loodan, et seal intenet on, kui ei, siis oleks see väga paha. Igatsen teid väga!